25.10.2026 kell 17 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja
CONCERTO GROSSO III. EINO TAMBERG
Joonatan Jürgenson, klaver
Kristin Müürsepp, flööt
Soo-Young Lee, klarnet
Rene Laur, altsaksofon
Stefan Heinrich Kerstan, fagott
Mart Kivi, trompet
Estonian Percussion Group
Eesti Sinfonietta
Kontsertmeister Klaus-Peter Haav
Dirigent Maria Seletskaja
Kirjutusmasina ja saksofoniga autoritaarse riigi vastu.
Eino Tambergi Concerto grosso ja Alo Mattiiseni Kirjutusmasinakontsert in D.
25.10.2026 kell 17 Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas
Aastal 1984 Tartu Levimuusikapäevade ekspertide nõukogult parima muusikateose preemia pälvinud Alo Mattiiseni Kirjutusmasinakontsert in D on esmapilgul lihtsalt eriliselt humoorikas teos. Ajastule tagasi mõeldes pole see aga hoopiski nii. Kirjutusmasina valik soolopillina ei olnud pelgalt muusikaline eksperiment, vaid kandis tollases ajas tugevat ühiskonnakriitilist ja sümboolset tähendust. Nimelt oli nõukogude ajal kirjutusmasina omamine range riikliku kontrolli all, sest selle abil sai tekste lihtsamalt paljundada. Kui seda tehti läbi kopeerpaberi, sai veel suuremas tiraažis trükkida kirju ja nõndaviisi levitada ideid, mida valitsev režiim püüdis maha suruda. Seetõttu kujunes rütmilisest kirjutusmasina häälest omamoodi vabaduse, tõe rääkimise ja süsteemiülese protesti sümbol. Meenutagem, et digiajastu oli veel valgusaastate kaugusel!
Rohkem kui 30 aastat muuseumi riiulil lebanud teosest on säilinud vaid käsikiri,millest loetava nooditeksti tegemisel tekkis omajagu vastuseta jäänud küsimusi, sest küsida ei ole enam kelleltki. Kuna esitajaks ei ole mitte progeroki bänd, vaid klassikalised muusikud, on lähenemine teosele klassikaline, kuhu "kontsert" žanrina ju kuulub.
Vabadus, mida käsikiri pakub, saab seega täielikult ära kasutatud.
Kontserdiõhtu nimilugu, Eino Tambergi Concerto grosso, ei ole samuti traditsiooniline muusikateos, vaid oma ajastus vägagi intrigeeriv pala, sest seal on üheks soolopilliks saksofon. Et kaasaja kuulaja mõistaks, miks saksofon, täna nii tavaline pill, tol ajal seda ei olnud, teeme väikese sissevaate jällegi teose kirjutamise aega.
Sõjajärgsel perioodil ja külma sõja alguses võitles nõukogude režiim läänest pärineva kultuuri, eriti džässmuusika ja saksofoni vastu. „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!“ on pisut varieeritud loosung nõukogude propagandaajaloo kuulsast fraasist, mis pärineb väidetavalt nõukogude luuletajalt Sergei Mihhalkovilt: „Täna armastab ta džässi, aga homme reedab kodumaa!“ Fraas ilmestab kujukalt seda, kuidas kultuurilist „pahet“, näiteks lääneliku (!) pilli mängimist või džässi kuulamist kujutati nõukogude propaganda poolt sammuna riigireetmise suunas. Ajalehes Pravda ilmus see fraas just 1956. aastal, mil Eino Tamberg oma Concerto grosso kirjutas. Et teos osutus erakordselt menukaks ja aastal 1957 pälvis VI ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil kuldmedali, kanti seda ette nii Ida- kui Lääne-Euroopas. Võib olla just rahvusvahelisus hoidis ära võimalikud halvad tagajärjed, kindel on aga, et just see teos pani aluse Tambergi silmapaistvale rahvusvahelisele heliloojakarjäärile.
Eino Tamberg on oma Concerto grosso sündi meenutanud nii:
"Õieti polnud mul üldse kavatsust kirjutada concerto grosso't, tahtsin lihtsalt kirjutada kontserti.
Kuna Eesti Raadio Sümfooniaorkestris oli tol ajal palju meisterlikke puhkpillimängijaid, otsustasin kasutada puhkpilliansamblit. Pealkiri tuli aga liiga lohisev: „Kontsert viiele puhkpillile, klaverile, löökpillidele ja keelpillidele”. Siis torkas mulle pähe, et kunagi nimetati selliseid teoseid concerto grossode'ks."
Piletid müügil Piletilevis.